Jäta menüü vahele
Nr 204 • Veebruar 2021

Navalnõi tugevus on tema nõrkus

Vähetõenäoline, et Aleksei Navalnõi arreteerimisele 17. jaanuaril järgnenud protestid kummutavad poliitilise süsteemi, mis on Venemaad ühel või teisel kujul valitsenud alates ajast, mil Vladimir Putin 2000. aasta märtsis Vene Föderatsiooni presidendiks sai. Venemaa riigikord on katki ning vaevalt et terveks saab, enne kui see välja vahetatakse.

James Sherr
James Sherr

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur

Eriüksuse OMON ja meeleavaldajate vastasseis 31. jaanuaril Moskvas. Foto: AP/Scanpix

Protestid, mis tõid üle suure Venemaa 180 linnas tänavaile rohkem kui 100 000 inimest, on ulatuse ja iseloomu poolest ennenägematud, vähemalt Putini Venemaal. Sama võib öelda karistuste suurusjärgu kohta – 2. veebruari seisuga oli kinnipeetuid ja vahistatud üle 10 000.1

Laialdane pahameel ja nördimus

Esile kerkib vähemalt kolm küsimust. Esiteks: mis on nende protestide juures uut ning millised vahetud ja kontekstuaalsed tegurid on nende mastaapsuse taga? Teiseks: miks on ennatlik alahinnata Venemaad viimased kaks aastakümmet valitsenud võimusüsteemi sisemisi tugevusi ja stabiilsust? Kolmandaks: mida võib arvata Navalnõi faktori pikaajalisest mõjust Venemaa tulevikule?

23. ja 31. jaanuari protestid erinevad kolmes mõttes neist, mis puhkesid 2011.–2012., 2017. ja 2019. aastal. Esiteks ei toimunud protestid ainult Moskvas – moskvalased moodustasid osalenuist vaid viiendiku.

Teiseks on Navalnõi nüüd üle riigi tuntud. Murdepunkt, mil Navalnõi muutus pealinna tasandi tegelasest üle riigi tuntud isikuks, toimus riigiduuma ja kohaliku omavalitsuste valimiste ajal 2020. aasta septembris, mille käigus ta saavutas edu Novosibirskis ja mis kulmineerus tema mürgitamisega Tomskis.

Kolmandaks ei toonud protestima üks konkreetne küsimus. Majanduslik heaolu (SKT inimese kohta on 2013. aastaga võrreldes langenud 30 protsenti), Covid-19 pandeemia, võimu väärkasutamine ja valimispettused ning muidugi kogunenud vastikustunne riiki juhtivate isikute äärmusliku valelikkuse, ülima apluse ja kaasasündinud kriminaalsuse vastu on tekitanud Navalnõi toetajate seas nördimuse, mis on suurem kui selle esile kutsunud nähtuste summa.2

Tegelikult on Putin oma legitiimsust õõnestanud alates 2012. aastast, mil ta uuesti presidendiks sai. Venemaal on muutunud tähtsaks закономерность (seaduspärasus, järjepidevus). Putini esimese kahe ametiaja jooksul oli see üks tema võimu ja isegi süsteemi suureneva autoritaarsuse alustalasid. See näis tõepärane isegi neile, kes teadsid, et süsteem on rajatud valedele.

Ka on tähtis, kuidas asjad paistavad. Kui keisril pole rõivaid, ei tohi ta seda kunagi tunnistada, rääkimata siis sellega hooplemisest. Just seda Putin tollase presidendi Dmitri Medvedeviga 2011. aastal ette võetud vangerdusega aga tegi. Asja tegi veelgi hullemaks 2020. aasta juuni põhiseaduslik referendum, mis võimaldab Putinil teoreetiliselt igaveseks ametisse jääda.

Eliit pole uusi juhte toonud

Samal ajal on valitsev eliit mandunud. Korrates 2018. aastal öeldut: „Võimuringkonnad on pahaloomuliselt endasse sulgunud… 2012. aasta valimistest saati on vajalikud ebakõlad – Jeltsini-ajastu liberaalid, ökonomistid ja tehnokraadid, liberaalsed imperialistid ja ärieliidi „kosmopoliitne“ osa – poliitikast välja sõelutud. Nüüd on nende poolte mõju, kes olid ennegi liiga tugevad (силовики, „riikliku kapitali“ hoidjad ja Venemaa suletust pooldavad ideoloogid), praktiliselt konkurentsitu ja nende vaateid ei ole võimalik vaidlustada.“3

Nende silmaring on veelgi ahenenud. Putini ringkonna strateegid mõistavad „välismaad“. Kohaliku süsteemi mammutid mõistavad äri. Professionaalid, kellele korra pidamine on usaldatud, ei ole strateegid. Ei äriline ega valitsev eliit pole juba aastaid uute mõtetega välja tulnud ega uusi potentsiaalseid liidreid tootnud. See ei tähenda surve all olevale süsteemile head. Kakskümmend aastat tagasi oli Putinil võimu ülesehitamise strateegia. Pole selge, kas tal on strateegia ka võimu hoidmiseks.

Aga samuti pole kindel, kas tal seda strateegiat vaja läheb. Milline on Navalnõi kava võimu ära võtmiseks? Sotsiaalmeedia mobiliseerimine on tööriist, mitte strateegia. „Teid on vähe, meid on palju“4 on revolutsiooniline lööklause, mitte plaan võimu haaramiseks. Isegi nende enda kontekstis jäävad nimetatud valemid puudulikuks.

Juri Levada analüüsikeskuse kohaselt toetab eelmise aasta maiga võrreldes veebruaris Navalnõi tegevust kolm korda rohkem inimesi, kuid nende osakaal on kerkinud ainult 19 protsendini, tegevuse hukkamõistjaid on 56 protsenti.5

Putini usaldamise tase on 2020. aasta juulist saati tegelikult tõusnud (40 vs. 49 protsenti 2. veebruari seisuga) ja Navalnõi vahistamine vähendas seda tähtsusetul määral.6 Lisaks viitavad värskeimad andmed, et võimude tegutsemisel seoses Covid-19ga (rahva silmis on hakkamasaamine nüüd paranemas) on avalikule arvamusele suurem mõju kui Navalnõil. Kõige nördimust tekitavam on ehk see, et kuigi 26 protsenti venelastest on näinud Navalnõi kuulsat videot „Putini palee“, on neist vaid 17 protsendil selle tulemusel Putinist halvem arvamus.7

Märtri, mitte juhi omadused

Tegelikult on asjaolu, mis Navalnõi tuumiktoetajaid peamiselt võlub – kindel keeldumine mis tahes süsteemiga seotud isikuga ühisosa leidmast – ühtlasi tema peamine nõrkus. Nagu kirjutas endisest diplomaadist teadur Nigel Gould-Davies: „[Ta] ei näita üles mingit huvi kodanikuühiskonna ja eliidi mõõdukama osa liidu loomise vastu, mis võiks autoritaarses riigis kaasa tuua muutusi.“8

Lisaks ei tunne Navalnõi mingit huvi teiste opositsioonitegelaste vastu. Vene majandusteadlane Vladislav Inozemtsev on öelnud: „Siiani on FBK (korruptsioonivastase võitluse fondi – toim) asutaja näidanud, et pole võimeline meeskonnas töötama, kompromisse tegema, kauplema ega teiste liidritega koalitsiooni looma, ning enamik opositsioonitegelasi on sellest teadlikud.“9

Need on revolutsioonilise märtri, mitte poliitilise juhi omadused. Sellise juhtfiguuriga liikumine on olemuslikult ebastabiilne. Nagu Inozemtsev 25. jaanuaril märkis, on liikumisel oht laguneda, kui Navalnõi alistatakse või vangistatakse. 2. veebruaril mõisteti Navalnõile kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust. 21. veebruaril teatas tema parem käsi Leonid Volkov, et „pretsedenditu politseivägivalla“ tõttu ollakse sunnitud proteste mitu kuud edasi lükkama.10 Rajoonide protestijad on „Moskva inimeste“ otsusele reageerinud hämmelduse, kibestumuse ja kriitikaga.11

Süsteem on kõikuma löönud

Nagu Lenin 1905. aastal ütles: „Ilma revolutsioonilise teooriata ei saa olla revolutsiooni.“12 Hetkel puudub revolutsiooniline teooria, ei ole programmi, kuidas jõuda protestist võimuni, Navalnõi, Volkov või mõni teine põhitegelane pole kirjeldanud mingit lõppeesmärki.

Venemaa tuleviku kaalumisel on tähtis vaadelda ka selle minevikku. Putin taastas Venemaal nii relvastatud jõu kasutamise kui ka patrimoniaalse riigikorra. Venemaal on ajalooliselt peetud võimu ja võimu väärkasutamist lahutamatuks, korruptsioon kui õiguse ja institutsioonide allutamine võimueliidi huvidele on paljude arvates võimu eelisõigus. Pingelistel aegadel on olnud tähtis eliidi ühtsus, selle võim riigiasutuste ja sunnivahendite üle. Venemaal on revolutsioonid õnnestunud, kui revolutsionäärid on sunnivahendid lahutamise või jõu abil purustanud. Minevikus oli revolutsiooni ämmaemand sõda (1905, 1917). Erand (1991) tekkis siis, kui eliit arvas, et suudab ise vana korra uueks luua.

Putinil ja saatusekaaslastel, kelle ta enda ümber on kogunud, pole mingit kavatsust sellist „eksperimenti“ korrata. Need, kes teenivad OMONi ja rahvuskaardi ridades, ei ühine tõenäoliselt revolutsionääridega, kes neid põlgavad ja on neist sotsiaalselt privilegeeritumad. Tänavalt ei vii teed võimuni.

Küll aga võib tänu Navalnõile ja temast hoolimata tekkida võimalus neil eliidi liikmeil, kes on marginaliseeritud, rahulolematud ja riigi tuleviku pärast mures. Välisring võib ulatuda juba mõnedesse Venemaa kabinettidesse, „süsteemi“, mitte „režiimi“ asutustesse nii rajoonides kui keskuses. Lünk Putini siseringi ja laiema eliidi, „riigi“ ja „režiimi“ vahel on see, mis kõige tõenäolisemalt Venemaa süsteemi tasakaalust välja viib. Selles kontekstis on süsteem kõikuma löönud ja Putin on sellest ilmselt teadlik.

Viited
  1. Pavel Felgengauer, „Navalny and Russia’s „Hybrid War“ in the Streets“, Eurasia Daily Monitor, köide 18, väljaanne 20 (Washington: Jamestown Foundation, 4. veebruar 2021) https://jamestown.org/program/navalny-and-russias-hybrid-war-in-the-streets/
  2. Rosstati majandusnäitajad, tsiteeritud Henry Foy ja Max Seddoni artiklis „Rising poverty and falling incomes fuel Russia’s Navalny protests“, Financial Times, 7. veebruar 2021.
  3. James Sherr, „Strategic Restlessness: The Latest Stage of Russian Policy?“, Andris Spruds, Maris Andzans, toim., Security of the Baltic Sea Region Revisited amid the Baltic Centenary [Riga Conference Papers, 2018], lk 132.
  4. Viide Percy Bysshe Shelley luuletusele „Anarhia mask“ (eesti keelde tõlkinud M. Nurme). Luuletuse rida „Ye are many-they are few“ alusel loodud lööklauset „We are many, they are few“ kasutati 1990. aastal Margaret Thatcheri konservatiivse valitsuse vastastes, maksumuudatuse tõttu tekkinud rahutustes Ühendkuningriigis. Tõlkija märkus.
  5. Levada keskus, „Возвращение Алексея Навального“, 5. veebruar 2021, https://www.levada.ru/2021/02/05/vozvrashhenie-alekseya-navalnogo/
  6. Levada keskus, „Президентские рейтинги и положение дел в стране“, https://www.levada.ru/2021/02/04/prezidentskie-rejtingi-i-polozhenie-del-v-strane/
  7. BBC Vene teenistus, „Levada keskus: 17% venelastest, kes on Navalnõi filmi vaadanud, suhtuvad Putinisse negatiivsemalt“, 8. veebruar 2021
  8. Nigel Gould-Davies, „A fortnight that shook Russia…and what next?“ Survival (London: IISS), 4. veebruar 2021 https://www.iiss.org/blogs/survival-blog/2021/02/russia-alexei-navalny-jail-sentence
  9. Vladislav Inozemtsev, „Открытое противостояние двух „альфа-самцов““, Spektr, 25. jaanuar 2021, https: spektr.press/otkrytoe-protivostoyanie dvuh-alfa-samcov-vladislav-inozemcev-o-shvatke-putina-i-navalnogo-kotoraya-ne-pomogaet-rossiyanam-sdelat-vydor-mezhdu-personalistskoj-vlastyu-i-realnoj-demokrati
  10. Max Seddon, „Russian crackdown brings pro-Navalny protests to halt“, Financial Times, 12. veebruar 2021.
  11. Paul Goble, „Navalny Staff’s Unilateral Decision to Suspend Protests May Cost It Allies in Regions, Sidorov Says“, 9. veebruar 2021, http://windowoneurasia2.blogspot.com/2021/02/navalny-staffs-unilateral-decision-to.html
  12. V. I. Lenin, „What is to be Done?“, https://www.marxists.org/archive/lenin/works/1901/witbd/i.htm

Seotud artiklid