Tänavu kehtestatud ja Kremlile sõja tõelist majanduslikku hinda tunda andma pidavate Lääne ulatuslike majandussanktsioonide esialgne mõju on osutunud varasematest kaalukamaks.

Kas ja kuidas väljaspool oma päritolumaad elavad inimesed saaksid aidata kaasa päritolumaa julgeolekule, millised on Eesti ja teiste riikide kogemused siin ning kas see on poliitikasuund, millega riigid aktiivselt tegelevad?

Nii nagu on raske öelda, kas üks konkreetne sündmus viimase paarikümne aasta sees märgistab Venemaa otsustavat irdumist demokraatlikult arenguteelt, nii on seda raske öelda viimase kümne aasta Gruusia sündmuste kohta. Ometi on see irdumine toimunud ja seda Eesti, Euroopa Liidu, USA, kõigi Gruusia Lääne sõprade jõuetute katsete saatel Gruusiat rajal hoida.

Kui Venemaa tungis jõhkralt Ukrainale kallale, võeti Soomes omaks arusaam, et julgeolekukeskkond on üleöö kardinaalselt muutunud. Avalik arvamus pakkus kindlat vundamenti poliitilisele arengule, mille käigus on Soome oma julgeolekupoliitika kiiresti ümber hinnanud.

Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.

Ukraina ülesehitamine pole pelgalt purustatud hoonete asemele uute ehitamine, vaid peegeldab liitlassuhete muutumise kaudu ümbritsevat maailmakorda laiemalt. Riikide panustamine Ukraina ülesehitusse saadab jõulise sõnumi ka agressorist Venemaale.

Kõige raualõhnalise ja külma sõja hõngulise kõrval, millega NATO liitlased teevad täiendavaid ja kiireid kaitseinvesteeringuid, näitas allianss ennast Madridi tippkohtumisel nüüdisaegse organisatsioonina, kes suudab liitlaste huvid kokku tuua ja lisaväärtust pakkuda ka uute tehnoloogiate vallas.

Sõda Euroopas, mida peetakse riigis, kes taotleb Euroopa Liidu liikmeks saamist, sunnib ühendust tegutsema hoopis teisel moel kui seni.

Nüüd, kui Euroopa Liit on andnud Ukrainale kandidaatriigi staatuse, peab Ukraina nägema vaeva nõuete täitmisega ning EL näitama, et väljavaade liitumiseks on tõeline, mitte illusioon.

Üldise arvamuse kohaselt oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja eriti selle salaprotokoll hitlerismi ja stalinismi sigitis. Enamasti arvatakse, et mõjusfääride jagamist taotlevad diktaatorlikud imperialistlikud riigid ning et selle vasturohuks on demokraatia. Kuid 1920.–1930. aastate ajakirjandusmaterjalid avavad täiesti teistsuguse pildi: Ida-Euroopa jagamine mõjualadeks Saksamaa ja Venemaa vahel käivitus 1920. aastate algul. Saksamaa puhul oli tollal tegemist demokraatliku Weimari vabariigiga.

„Tempus fugit“ – aeg lendab –, on tavaks öelda. Kas aja edasiliikumisel on tähendus? Kas aja kulgemisega kaasneb areng? Kas inimesed on aja jooksul moraalselt ja materiaalselt tõusuteel? Või ei oma aja kulg tähendust ja aeg on inimkonna ajaloos lihtsalt silmus või korduste tsükkel...

Venemaa sissetung Ukrainasse on kaasa toonud Lääne tahte taassünni, kuid ettevaatamatu ja vastutustundetu oleks jätta sõjaga seotud töö pooleli või venima.

Ukraina territoriaalkaitsejõud on alates 2014. aastast kandnud võitluses Vene agressiooni vastu võtmerolli ja tõestanud tänavu ägenenud sõjas enda tõhusust.

Ukraina on kolm kuud võidelnud väärtuste eest, mis on NATO aluseks. Tema relvajõud on üles näidanud julgust, tugevust ja osavust. Ta väärib NATO liikmesust sama palju kui Soome ja Rootsi ning NATO ise väärib tugevat liitlast nagu Ukraina.

Eesti viimase kümnendi julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundajate soolist aspekti analüüsides võib täheldada eelnenud kümnenditega võrreldes edasiminekut, eriti kaitseministeeriumis ja kaitseväes, kuid astuda tuleks veel mitu vajalikku sammu.

NATO liikmesuse välistamine või ka liikmesuse lubamine ei ole midagi, mida saab teha ühe liikmesriigi juht ainuisikuliselt, sest liikmeks võtmise üle otsustavad NATO riigid kollektiivselt. See kehtib nii Eesti kui ka Ukraina kohta.

Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.

Türgi otsib välispoliitikas tasakaalu Venemaaga koostegutsemise ja NATO liikmesuse vahel. Liit esimesega pole realistlik, kuna suhe ajalooliste vaenlaste vahel oleks ebavõrdne. NATOga võivad Türgi suhted olla küll pingelised ja riik alliansist võõrdumas, kuid väljaastumist pole siiski näha, leiab Sabancı ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Senem Aydın-Düzgit.

President Kersti Kaljulaid leiab, et NATO lahingugrupi loomine oli geniaalne, ning tavatseb oma kolleegidele meelde tuletada, et strateegiline kannatlikkus ei tohiks olla lühem kui nende poliitilistel vanaisadel ja vanavanaisadel – 50 aastat. 

Veel juuli keskel imestas uuriva internetiväljaande The Insider asutaja ja peatoimetaja Roman Dobrohotov, miks tema veebisaiti ei ole kuulutatud ebasoovitavaks organisatsiooniks või välisagendiks. Sarnaselt teiste Kremli-kriitiliste Venemaa sõltumatute väljaannetega on The Insider nüüdseks välisagent ning politsei tungis vahetult pärast seda vestlust Dobrohotovi korterisse. Ametlikult põhjendati läbiotsimist kriminaalasjaga Twitteri säutsu pärast, mis „edastas väärinfot allakukkunud Boeing MH17 kohta“.

Tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat.

Alexander Stubb on vaadanud maailma Soome poliitiku pilguga, kogenud Põhjamaade koostöö eripärasid, kujundanud Euroopa Liidu tulevikku ning on nüüdseks tagasi akadeemilises maailmas. Ta peab end suureks Balti riikide ja Põhjala fänniks, kuid ei poolda Euroopa Liidus piirkonnastumist. Ometi oli just Stubb üks Euroopa Liidu Läänemere strateegia algatajaid.

Kuna kolm väikest riiki Läänemere kaldal ei ole maailmaareenil geopoliitilised raskekaallased, panevad nad strateegiliste eesmärkide saavutamiseks seljad kokku. Kuigi Balti kolmik näib olevat kokku määratud, on ilmnenud lõhesid ja avalikku rahulolematust, mis võivad ühel hetkel taas pinnale kerkida ja kahjustada praegusi sooje suhteid, leiab USA Georgia Gwinnetti kolledži riigiteaduste professor Dovilė Budrytė.

USA ja liitlaste otsus väed Afganistanist ära tuua, jättes hapra riigi Talibani meelevalda, on toonud murepilved lääneriikide abiorganisatsioonide viimase 20 aasta edulugude kohale. „Afgaanid on üldiselt optimistlikud, kuid tunnetan ärevust ja teadmatust nüüd ka nende seas,“ tõdeb Riina Kuusik-Rajasaar, MTÜ Mondo arengukoostöö suuna juht.