Leninlikus Hiinas tugevneb auahne soov esitleda end maailmas nüüdisaegse sotsialistliku riigina, mis suudab võistelda Lääne liberaaldemokraatiaga. Ja Lääs ise sillutas naiivselt rivaalile selleks tee.

Tervisekriis näib võtvat kogu aja ja energia, majanduskriis kõik ülejäänu, kuid Euroopa Liidul tuleb tegelda ka kliima ning aina juurde tekkivate uute katsumustega.

Hiina, Venemaa ja USA rivaalitsemine põhjapolaarpiirkonnas on pannud Taani surve alla, nõudes Kopenhaagenilt üha suuremat pingutust, et kuningriigi kõik osad koos hoida.

Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Bideni meeskond on asunud Iraani tuumaleppega jõuliselt edasi liikuma. Biden sai küll pärandiks mänguväljal tugevad kaardid, kuid vastane on ometigi tülikas, sest alati pole kerge mõista, mis mängu Iraan täpselt mängib. Kuidas tõlgendada Iraani praegusi üsna sõjakaid sõnumeid, mida lähikuudel ilmselt veelgi kuulda saame?

24. veebruari järel on igati asjakohane kohtuda Andres Tarandiga (81), kes oli iseseisvuse taastanud Eesti esimeste peaministrite seas ning kelle julgus teha õigel ajal ja õiges kohas õigeid asju aitas laduda meie riigi eduloo alusmüüri.

Professor Dimitrios Triantaphyllou avab Kreeka-Türgi suhete tausta.

Venemaal on juuri ajamas lihtlabane revanšism, arvab Vene publitsist.

Rumeenia saab hästi läbi Türgiga ja üritab võidelda Vene propagandaga Moldovas.

Nagu mõned loomad, nii on ka mõned liitlased võrdsemad kui teised. Ehkki ametlikult teeb NATO otsuseid konsensuse alusel, mis põhineb kõigi liitlaste ühisel seisukohal, võivad alliansi otsuseid praktikas ebaproportsionaalselt kujundada suuremate liikmesriikide, eriti USA vaated.

Küsitluste andmed näitavad, et venelased on üha vähem oma valitsuse tegevusega rahul. Paljude indikaatorite järgi otsustades pole selline rahulolematus aga siiski korrelatsioonis kasvava läänemeelsusega. Enamik venelasi on läänemaailma, eriti USA suhtes endiselt vaenulikult meelestatud.

Vähetõenäoline, et Aleksei Navalnõi arreteerimisele 17. jaanuaril järgnenud protestid kummutavad poliitilise süsteemi, mis on Venemaad ühel või teisel kujul valitsenud alates ajast, mil Vladimir Putin 2000. aasta märtsis Vene Föderatsiooni presidendiks sai. Venemaa riigikord on katki ning vaevalt et terveks saab, enne kui see välja vahetatakse.

Nagu kõikides maailma hiigelorganisatsioonides, ei toimu ka Venemaa relvajõududes muudatused üleöö ega isegi mitte igal aastal. Samas võib kümne aasta jooksul muutuda üsnagi palju. Vaadates natuke ajas tagasi ja edasi, võib Venemaa sõjalise võime arengus välja tuua neli peamist trendi.